Taat taat, perses paat

Oli palav augustikuu hommik, ärkasin rämeda sarviku pohmakaga. Mõtlesin, et ilgelt oleks vaja Taadilt vastust ühele elulise tähtsusega küsimusele, kuid keegi ei teadnud, kuhu ta end jälle joonud on.
Et mul ikka meeles püsiks Taadi kohta küsida, siis kirjutasin peldikus olles sitapaberile mõned lüürilised read. Ühel hetkel sai peldikupaberirull luulet täis ja rohkem ei mahtunud.
Siis mõistsin, et need värsid tuleb kindlamasse kohta talletada ja nii sündiski sarvikuga konsulteerides Taatla.
Kuid Taadilt pole ma siiamaani oma küsimusele vastust saanud.